tundub, et on olnud 1 "aia type of week", mil esmaspäevasest paduhaigest velvetikassist läbi tööponnistuste, rohkem- ja vähemõuduste ja oleks-võinud-lõppeda Tosca ja Kosmikute ja hää ja peaselge lõputöönädalavahetuseplaaniga kassist, sai ringiga tagasi nohu ja kõikvalukass.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...
K. 4.oktoober kell 19.30 Kanuti Gildi saal.
viiul, viiul, alt, tšello.
kas jazz mängituna viulviul, vioola, tšee´l on ikka jazz? ja kui ta ei ole jazz, siis mis ta on?!
skiso.
4l häälel loodud poolhull skiso.
kas ma olen ebaõiglane, kui ma protesteerin ja ütlen, agaet see ju ei ole??! jah, ma saan aru, et teie arvate, et see on... kuigi ei saa aru, miks?
see ei ole jazz. see on.... see on... see on... the usual contemporary classic.
samas... who get´s to say? ja ...mis On jazz?!
(kas veel libedamale ja laiemale teele annab minna?)
otsekui ebaõiglane on öelda, et sina, viiuldaja, mängi vivaldit ja tundelisi kohti filmiseebimulli taustal...
ja siis, kui 5 inimest oli saalist lahkunud ja mina veidi ära väsinud palavikulisest ja segaduses mõtetest (lubadus vs kõrvagakuuldav reaalsus), siis tuli lavale 1 pehme soome poiss. akordioniga. tõi sügavuse ja mõõdukaltnatuke jazzu, viskas tukka nagu Imelik ja tegi kõik heaks.
sai keelpillistid lõpuks nii kaugele, et ... tuli välja, et on võimalik kõiki kõne all olevaid keelpille mängida nii, et kulm ei ole kortsus ja ei pea ilmtingimata sünge näoga tõestama: "mina suudan neurootilisemalt ja vihasemalt!" saab naeratusega. mulle meeldib, kui kontserdi lõpud lähevad käest ära. et unustatakse, et on kontsert.
lõpuks läksid mõtted peast ära ja lubati lihtsalt olla.
ja oli äge... ja oli hetki, kus oli päriselt väärt heli. ja tunne.
ja hääldamatu nimega mees ütles "aitah beaucoup!"
