Tundsin täna, mis see on, mis teeb leivateo selliseks rõõmsaks siseüminaks.
Et leiva tegemine on kuidagi nagu minu pärisõigus.
Minu sees ise olemas. Minu asi on vaid ninaga tõmmata ja käega puudutada ja temaga rääkida. Verejuurestikuna hargnev elujõudne rahulik rõõm. Juuretisena vastu vaatav, teadvel ja mängu ootav. Mhmh. Olen korraks vait ja tunnen, kuidas ta minu kehas hingab. Elus igal sammul mõttest maitseni. Mina olen ainult jahurõõmustaja ümisev naine, kergnaeratav tekstuuriröövik muutlikes kaalutuks tegevais leivaelu lõhnades.

Mis muu see saab olla, kui lapsepõlve ja tallaalust pidi pärisõigus, mis veab ninapidi pliidiukse juurde ja ütleb, et keera kinni!, kohe!, öelgu mistahes see kell! Sest niigi palderjanlikku lõhna ilmus punkt sekund tagasi see täpne küpsuse noot.
Kanepiseemne praksatus.
Leib.

Mõttega ei oleks seda teadnud arvata.