Tänasest on õuel taas linavästrikud. Nüüd on kõik korras.

U.N. Avenue’l tuterdab mähkuväel paljasjalgne vastkõndija kolmese venna käekõrval, mudila sihikindlusega kahekesi minemas kuhu?,
ärapööraval tänaval väänab üks mees pükse välja, pesupäev, 30 meetrit edasi, selg liikluse poole tänavanurgal istudes kraabib üks kuivetu mees ilma peeglita altlõuga üles habet ajada,
kümmekond last poolpalja viineripakina järgmisel asfaltil, magavad kella 10.30se leitsaku käes, sama nirud, kui see haigusetäpilise näoga kassipoeg,
klõpsud maanduvate küünetükkide häälega, vanamees lõikab tänaval kükitades varbaküüsi, siia puu alla oleme sisse seadnud oma suguvõsa, märgistab tihedalt okstel kuivav pesu, kaks noort naist
magavad pool-lusikas kõige juhuslikumas kohas autotee kõrval keset tänavat, ainsaks kaasaskantavaks varanduseks iseenda pesemata kehad, rikkamal ka plätud, vanalinna servatänav, tihe teeservaasum, jookse vastassuunas õliste eemaletõukavate jõleonude valimisplakatid vaesuse kohal lipendamas, kirevad ja konutavad võitluskuked nööripidi jalg- ja mootorrataste külge seot, lahjade määrdunud kasside kiired vilksatused, veel avanemata silmadega viiksuvad vorstkutsikad kuumavas kastipõhjas tänavakraami müügikärul, pesukauss palja kaheaastase poisikesega, kes valab plasttopsist vett tagasi kaussi, pesupäev, terav pissihais, spaniardide ehitatud ”mässulised hiinlased raiusid 1593. aastal ta pea pooleks ja samal päeval pragunes kaheks temast kiriku seinale maalitud portree” ilusad sõdimise maailma müürid, käigud, aianurgad, kloostrid, kirikud - arhitektuuriväärtused, ”New York, New York...” üürgab bravuurselt-vastuvaidlematult üürihobuvankri kõlaritest Frank Sinatra, ”Intramuros is six hectars, mam, too much for walking, the tour is free”, ”Senjora, want to ride my Lamborghini?”, hüüab kelmnoor kulunud rattataksojuht,
Tormi mõõtu poiss magab keset tänavat prügihunnikul, käsi püksis... ja mina... mina mõtlen, et ikkagi tahaks seda Starbucksi lattet ja et miks seda ikkagi ei pakuta, kuigi kaart väitis, et siinjaseal. Mees sätib kuumauravat söögipanni keset tänavat, kolm põlvkonda naisi keset tänavat, ühe plika pea ema süles, tänavaprimaat otsib ja leiab juustest tinge ja prõgistab täisid, möödun... Keset tänavat...
Tunnen, et nägu kaitseb end kuumuse eest juba roosaga, peeglit mul ei ole, kahe tunni ainus ”Hello, beautiful!” kinnitab, et on okei. Üle tee lehvitab säravrõõmsalt relvastet noor politseinik: ”Morning, mam!”, ma arvan see on neil tööjuhendis. ”Good morning,” vastan kõigile naeratades, tundub kohane. Silma vaatan vaid üksikuile.

Manila, 31. märts 2019 9.00-11.10 pühapäeva hommikut
”Keset tänavat”


***
”Duerte is good president for me. Before him the police sleeps.” Naerab. Sümpaatne poiss. Tahaks küsida, et aga need heakskiidetud vägistamised ja surnud inimesed; miks ta Grabi sõidab, aga ei päri.
”Is it safe for me to take an evening walk?” 
”Yes, this is Manila!”


Kui veider on peale seda istuda lennukis, leida end keelel kaalumas lennujaamahinnaga ent kõrgkaheldava maitsega topsikohvi,
olla ja vaadata kõrvalt valgeid inimesi, pealiskaudse laia joonega elu kommenteerivaid lopsakaid blonde sisselendajaid...


Milline luksus, milline luksus. Sudusse varjatud silmapiir, perfektsed valged linad, mille vahelt vaade tuledesäras 12-miljoni linnale, pehmekspestud valged rätikud, SMEGi külmkapikesest tasuta Sprite ja okseleajava torulõhna ülelõhnastamiseks ülepiserdatud okseintensiivne Lysoliõhk.


Kell on 15.09, delayed flight to Busuanga lendab siiski, stjuuardessid on ilusad, suitsupääsukesega logo rinnal, soolast sööki pole eilsest Turkishi hommikusöögist veel leidnudki.

”Meil on elu keset metsa...”

”Breathe. Recharge. Repeat.” loevad tüdrukud mu kõrval lennukimagasiinist. Hea kopiraiting.


*
”Mina Filipiine ei igatse,” ütleb ilus ja tervislik Marika, ”võrreldes näiteks Baliga.”
Mida me otsime? Reaalsust või valikulise vaatega illusiooni, teenindust, joogat, (kelle)vaimsust*, täiusliku maitsega lattet.
Ma ei tahaks olla mitte üks inimene neilt tänavailt..

Lennuk maandub hoogsa mürtsuga. Coron. Transfeer ootab, 200 pesos each.

*
Mida need inimesed teeks, kui meid ei oleks?
Lennujaamast 800 m kaugusel olen näinud rohkem ehedust ja loodust, kui kogu Vietnami jooksul kokku.

Tolmava sõidutee ääres okastraadil kuivav pesu.

”Ma elan selles sõrestikus.” Suurupi mahajäetud suvilad on paleed.


Läbi Coroni põrkekruiis... Mis koht, mis koht, mis tihedus.
Hm... kas oli nii, et sa mõtlesid lennukis tervelt kaks korda privaatsusest?

”Palun mitte minu peatus, palun mitte minu peatus...”
"Ma'm..."
"Oplaa..."

Coron? Ise näed.. :D

”No service.”


***
1. aprill 2019
01.16
Kui turvaliselt, vanaeuroopalikult koduselt kõlas 10.30ne St Augustini kell, kui veritsevalt.

Lennujaamas ”A love to last” seebikat jälgides mōtlen, kus nad täna hommikul olid?
Viisakalt riides inimesed. Järelikult on olemas kontoritäied, kaubanduskeskusetäied - umbestäpselt 12 miljonit vaid selle asustusüksuse nime all.

”Elekter ja raha”
Turvalisus püsib headusel ja usaldusel, mõtlesin lebades tuules krägiseva öö maailmas.
Ja rahal, lisasin. Sest reaalsus vist. Keskmel, isiksusel?

Kui sa ei ole elanud maal ja kui sa ei ole elanud Nõukogude liidus, kuidas see sulle mõjub?
Et vee tõmbad peale käsi loputuskastis...

Kui illusoorne on turvalisus. Nelja hõreda seina ja katuse psühholoogia.
Kell 3.17 Filipiini kolkaküla nurgataguse õues üle okastraadi meri, kõik kõigub ja krigiseb valjus tuules.
Taevas on piimasädemeid täis, Suur Vanker on linnuteel kummuli käind. Tuppavilksatav mehekuju teisel pool õue. Miks tema ei maga?

Turvatunne, kui saab sissepoole ust jõudes mõtted itelefoni toksida. Elekter.


*
Juhuslikel hetkedel ärkavate, lärmama kukkuvate ent siis jälle tukkuma vajuvate kukkede kired.
Ritsikate ja mere häälte vaikus, mida ei ole, sest vietnami poiste diagonaaltoas keerleb tiivik, nemad kuulevad jällegi minu köhimist.
Naf-Nafi kvaliteedes maja, mida vaibumatu kõikekõigutav tuul iilikaupa ööhaaval maast ja lülidest lahti nagistab. Õhk on pehme ja ei lämmata.
”Sinu toas on see eelis, et aknast puhub tuul sisse,” ütleb Vilma. Seda ta tõesti teeb, aknaklaasi ei ole.
Kahe avaga punutud bambuskorv.

*
Pisike hambaarsti vajavate esihammastega poisike ütleb oma ”Hello!” ja puutub välkkiiresti tillukese käega su nahka.
Välks. Läind.

*
Ebareaalne ebareaalne tuul... paneb hindama olukordi, kui sul on kedagi suudelda, nina vastu vaba nahalappi panna.
03.53, kollased tropid kõrva, 4h und, 2,5h iseennast tuule- ja ajutise eralduse peeglis ja ööd, katse kaks.

Kusagil väga kaugel on Tormi. Paar tundi tagasi mõtlesin, et kas ta kirjutab ise endale tunniplaani või kas saab märkuse?

”Ma vaatan vabal ajal palju iseendasse, see on kaugel,” kirjutas ta kümme aastat tagasi.
Mis põhjusel ma siin olen oma Ilfi ja Petroviga?

*
Jälgida enda suhtumist, arvamisi arvamisest. Naine, kelle kõrval sa lennukis magasid, kes läks isa matustele.

Olin valmis, aga ei olnud valmis.
”Let’s say I work in the theatre.” ”Oh, you’re a teacher!! My sister is a teacher too, what you teach?” ”No, I said theatre, you know - plays...” Noogutab tunnustavalt: ”Her daughter is a teacher too.”

”I take this,” selgitab ta mulle Turkishi pleedi dressikasse peitu mähkides. "I like this."


***
12.48
Hommik.
Introspektsioon - ma olen privaatsuse ja sõltumatuse maniakk. Nähtamatuks tegevat mantlit...
Huh... okei... Vilma oli selle sõbralikkuse nimi..


17.19
Levi ei ole, internetti ei ole, aga The Coca-Cola Company on.
Õhtusöögiks planeeritud pool raskemetallikaevuri riisiportsu on tihedalt tillukesi sipelgaid täis.
Oh, well.

Kuked, meritibud, magama heitva kassi seljaringituskaar.

Õues toimub ”Karaoke for people who can’t hold a tune to save their lives” - sobivalt sai ta alles nüüd aru, et tegemist on kuulsa lauluga. ”I can be your hero, baby! You can take my breath away...”


*
Mida sa täna tegid?
Kuumaveeallikate juures oli pilet, keerasin tagasi.
Ronisin ookeani sees ookeani kohal puu otsas, tukkusin päikeses ja varjus ja lugesin.
”I just called to say I love you” kaja üle lahe ja mingi eriti püsihaukuja koer, kes vist ainsana teadis.
Ookeani sees ookeani kohal.


20.51
Nagu maailm oleks mingi kindlakujuline heliruum, mis servast sulab. Nagu Joosep Toots venitaks pildiservas aegluubis grammofoni... Häältemüra pimeduses. Bambusjalgadega vesiämblikpaadid pimeduses. Prügi pimeduses. Okastraat pimeduses, 10 m sellest selili murdunud jalaga rannalaeval valgel pingil, meri on kõige vaiksem helitekitaja, tuul on vaibunud.

Tähistaevas. ”Neever bee in laav” kordab hele lapsehääl karaookemasina lõputusse tininasse. Siiralt ja mööda.
Need on selle loo ainsad sõnad, selle loo ainus sõnum?

Milleks inimesed elavad? mõtlen ja imestan. Nad naeravad, kümmekond täismeest laulab pool esmaspäeva karaoket. Aga võibolla see ongi see?

Metafooride silmusesse astuvad vaid inimpelguritest vaikust otsivad üksiklased?

”Kukerõõkrõõ!” väänavad kramplikul toonil üksteist ületrumpavad ärakiretud kukekurgud käbi pimeduse.
Rannatäis lapsi, natuke loomaaialõhnaline õhk, tillukesed laineserval siblivad kanad.


”Räägitakse, et Kotofei põiktänavas pesitseb juba igiammu raskelillendustööstuse Heliotroop esindus, 
mis on saanud enda kätte Moskvast kelmustükkide pärast minema kihutatud Usbeki Nektari Ühingu esinduse ruumid.”

”Heliotroobi koosseisus oli kaks inimest: dekoratiivmuru arvepidamise volinik seltsimees Abukirov 
ja dekoratiivvaaside arvepidamise volinik Ženeralov.”

Nagu oleks augustiöö, ritsikad, Karlson on läinud magama, ent püksid toolileenile surisema unustanud. Pisike ühtlaselt usin tiivik pimeduses. Vietnami poiste ukse taga sammuks seisatades kuuldub väikelennuki propelleri kume jõrin...

Kuked on öösiti täiesti häälest ära.
Kaheksa õue kesiselt tempereeritud kukkede kräkärääkkrääõä. Kukkerkrääukruu!


***
9. aprill 2019

Sõidame Eestisse reisile. Mitte koju, vaid pikale reisile. ”Milline imeline maa!” ütleb Juhan Viidingu häälega tema tädu. Bioluminestsentseeruvad vetikad lainepiiril, lõkerdavad, itsitavad, kihistavad, üle kere naervad filipiinod jäävad meist rõõmsuslikulikult üksteist bambusämblikelt tulisoolasesse merre lükkama.