ise ehitatud elektrikäia, mootorsaed družba ja jonsered, tormiga värskelt värvitud väikese käru, 173 puuriita, lennukiakna pleksiklaasist lihvitud noapeatriibud, suure tüki enda lapse- ja mittelapsepõlve.
paneksin kaasa.
gayvikerkaarse LONDONi kirjaga nokamütsi, ühe puhta ja ühe võidunud ruudulise flanellpluusi, vaadil pikutava karuga kella.
paneksin kaasa.
haljaks teritatud labida, seitse perfektses korras vikatit, luisu, kohvipaksuga suure kruusi.
paneksin kaasa.
ema tereese, ema silvia, muta.

russki tanki peraniidi! rihhard sorge! sina oled minu tüdruk!
aher lehm, kalevi m***, kalevi l***! SIRJE! venelased tapsid sinu isa! vene veri eesti verega ei segune!
sinu maja, sinu katus!

tank. maaparandus. mind ei tapa ükski kuul!

/.../
tankistimütsi, puhvaika, patareiraadio, paki priimat, pliidiukse kääksumise varahommikul, korvitäie võiseeni ja tõmmusid, saeketiõli selles peenikese ninaga topsis, vatiteki, nahkjopi, ...

Kui palju peab näitleja olema nõus end alasti rebima, mitte riietest, aga just hingeliselt? 

Kui tahad olla suur näitleja, siis pead seda tegema. Bertolt Brechtil on väga ilus mõte, täpset tsitaati kahjuks ei mäleta, aga et sa ei pea higistama mitte oma lihastega, vaid südamega. 
Sa pead iga kord mängu panema ka südame. 
Selle tulemuseks võib süda ka väga haigeks jääda ja ära väsida. Ainult siis, kui sa seda teed, 
ainult siis on võimalik teha kunsti, mis puudutab. 
See on nii lihtne mõte, millest me kõik intellektuaalselt aru saame, aga kuidas seda tegelikult teha, selles
on suur küsimus. 

pilt: kass
onu kika kujuline universumiauk.
seeriast.. kõik inimesed surevad ühel päeval ära.
naljakas, et ta on surnukuuris ja ta ei külmeta. 
naljakas, et mina tahaksin teha pilti.

pilt: kass

Suured ja väikesed linnud / Uccelacci e Uccellini 
Pasolini (1966)

maailma kõige lõbusamad avatiitrid ja arvestatav hulk imetoredust. teravalt (1966. a) naelapea pihta.
"kuhu inimkond läheb? noh!"

pilt: kass

"ta oli nimelt veendunud, et et parimad fekaalid sünnivad naisest, kes on just kuulnud oma surmaotsust."

Saló ehk Soodoma 120 päeva
Pasolini (1975)

põhimõtteliselt dokumentaalfilm. maailma ajaloo reaalsusega võrreldes suhteliselt leebe dokumentaalfilm.
kenasti vormistatud essents asjadest, mida ei peaks teadma, tegema ega nägema.
(aga kunst? tunne?! ehe näitlus ja julmusepohmakas)