ladies at work
vahest on nii, et reedesel ööl ei ole kojusõidu taksoraha ja praasnikutuju ka mitte ja juhtub nii, et kohtud oma hea sõbra autopiloodiga, kes hammustab sul rõõmsalt kõrvast tüki välja ja teatab veel rõõmsamalt, et tema on täiks kui s_unks, ei.. täis kui sjunks! v see... sikk!!
südamest tulev ohhhhhh ja teadmine, et nüüd on kella 9ni garanteeritud...
ja siis juhtub ime. kell 3 oled õiges rajoonis ja kodanik on 33% taltsalt nõus koju minema.
võidetud 6 tundi puhtalt kätte!!!
vahest on nii, et džoodž bušš on linna lukku pannud ja siis tuleb kino sisse peitu minna. vaadata provence´i maastikuid, vaadata ja õppida, mis ja kes tegelikult on olulised. ja pärast seda juua natuke veini, naerda ja saada päris elu kogemusi ja inspekteerida kohti, kus tütarlastel ei ole palju riideid seljas. aga kus inimestel on pikk mälu, kus preilid on hirmuäratavalt vastutulelikud ja teistmoodi kingadega. vahetussamm ja ebavajalik kuute värvi huulevärv su põsel.
üks mis kindel, siilipea on tõsine relv. eriti pahaaimamatu kasutaja käes.
janatukeväga freaky..
berliin on nagu see inimene ilma kelle kaisus magamata on veider ja puudu. selline "kõik teised on ringiga maas inimene". tallinna jõulud, tänavad, kivid, majad, taevas, rongid, mööduvate inimeste kotid, tunne ei ole see. tunne on... "puuduon" tunne. aibolit!
