Mirtel Pohla napsab põrandalt õunakoore ja sööb. Mirtel Pohla on metskits. Risto Kübar. Marika Vaariku istuv vana naine ütleb viimaks oma lause. Ainukese. ("Miks keegi ei küsi, kuidas minul läheb?")
Lembit Peterson peseb laval valget särki. Selle kohta ei olegi sõnu.
Teater.

Igatsus / saudade…
"Minu kõige suurem unistus. Nagu just praegu. Lauljate hingeõhu peal astun."


Kui veider. Nüüd, kui NO teatrit ei ole, ongi jäänud vaid Lembit Peterson? Kas ongi nii?
"Nüüd muudkui ela! Iga päev on see viimane. Või esimene."

"Või mis mure! Mis mure see ikka niiväga on, kui oled harjunud?"
Ma ei taha midagi arvata. "Ma tahan Koju."

“Tagasi” / Eva ja Indrek Koff / Theatrum


Vesi, mis su palja naha ümber jäätub. Ilma fotoaparaadita tehtud fotod, fotoaparaati välja võtmata tehtud fotod, varastatud fotod. Fotod, mida sa enam ei mäleta. Draakonitaltsutuse ja mõtteviisi eluaegsuse küsimused. Sigaretimürk, teeveemürk, alkoholimürk, enesekindluse mürk, enesehaletsuse mürgistus, valetaltsutuse mürk. Liibumine.
Vastuokslikkus vastuokslikus mõttes. Küsimärkide ja küsimärgituse küsitav-väsitav vaheldusvool. Oluline on mitte mõelda.

Varsti on vaimudega aelemine. Varsti on ma lähen maa alla pimedus. Aga enne seda on jupp aega praegut. Sekundi kaupa nii parimat selgust, kui ma oskan. Elektersinise täpiga, ma palun.