Liig väsinud, et end magama panna.
Oma kodus, kui Johansonid laulavad, et tahan koju.
Pisarhingil.

Ainult failid ja mina. Ainult sõnad ja mina. 

"Siianigi olen elanud maas nii vähe kui saab, kuid hoojooks on pikaks jäänud, tuleb kas õhku tõusta või siis maasõidukiks hakata, lõputu hoojooks kurnab paratamatult surnuks sossi. Sossitase ongi käes, seepärast lasengi vaikset sörki. Halb, kui tuleb elu lõpuni inertsi jõul sörki lasta."

"Oled oma asjade ja tunnete hindamisega just nii kaugel kui oled." /.../ "Pean olema oma hinnangutes ettevaatlik, et mitte koguda maailma absurdsuse hunnikuid. Vaid see, mis on õige, ei jäta jälgi, sest tal on tegelikkuse kuju."

1:05 "Me ütleme küll, et meie hingame... aga kes hingab? Keegi hoolitseb selle eest ise..."
Johansonid 2018. Theatrumis: https://www.youtube.com/watch?v=AIet5jt8zwo

Neile tundus maailm habras juba siis. Jõuluöö-öö algas nii. Iga aasta on habras, kas nii?

"Tõuse üles mu kuldne sõber, sellest tulla võib õnnelik päev. Pane tõmbama pidulik tee...

Hakkab aga peale jälle. Hakkab aga hakkab peale jälle. Maailm hakkab peale jälle

ühekorraga kõik."