Väga sageli on Arvo Pärt võtnud aluseks mingi teksti ka teostes, kus keegi ei laula. Ta on öelnud, et tekstid on põhjus, miks ta muusikat kirjutab. Püha sõna. Aluseks. Muusika on kindlalt teisel, mitte esimesel kohal. Vaikivad tekstid, hääletud palved – muusikasse sisse tikitud… 

Vaikus. Sõna. Heli. Need kolm elementi – ja võib-olla just sellises järjestuses. 

Arvo Pärt on öelnud, et ta kirjutab heliloomingut nagu skulptor loob kuju. Esialgu on ees kivikamakas, mida tahuda. Pika aja jooksul võtab vähemaks, mitte ei lisa juurde. Tarvis järjest ära visata… Siis on alles valmis, kui piisavalt vähe on alles. 

Pärdi õpetaja Heino Eller andis oma õpilastele edasi mõtet: “Kõige tähtsam ei ole mitte pliiats muusika kirjutamiseks, vaid kustutuskumm teises käes. Pead julgema oma loomingut kustutada.“

Muusikapäevikud. “Issand Jeesus Kristus, halasta.” Seitse korda kirjutatud. Häälestumine ja puhastumine on tähtis. Kalli asja kallale pesemata kätega ei lähe, samuti muusikaga. 

“Ikka ja jälle olen mittekeegi, tabula rasa, ja otsin teda, kes on kõik.” 

/Valikud. Ruum. Kes sõidab tööle Arvo Pärdi keskuse raamatukogusse, kuuleb./